Ajaloolane: saarlased jäid oma ajaloo peategelasteks ka peale 1227. aastat

Ajaloolane: saarlased jäid oma ajaloo peategelasteks ka peale 1227. aastat

Kuigi Henriku Liivimaa kroonika kujutab Saaremaa vallutamist 1227. aastal ristisõja pöördepunktina, jäid võimusuhted saarel sajandi lõpuni heitlikuks. Allikad osutavad, et 13. sajandi saarlased olid rahvusvahelises suhtluses vilunud ja säilitasid suure otsustusõiguse ka uute isandate all.

Henriku kroonikas on Saaremaa vallutamine viimane peatükk. Seda peetakse Liivimaa ristisõja lõpuks. Kuid tegelikult jätkusid tormilised suhted veel pikalt.
Ajaloolane Piia Sandra Palm ütleb, et saarlased olid aktiivsed ajaloo teostajad. Nad osalesid ja olid osavad diplomaadid.
1222. aastal ehitas Taani kuningas Valdemar II Saaremaale kivist kindluse. Seal toimunud kohtumine näitab, et teda.
1225. aastal saatsid saarlased esindajad . Nad palusid abi Taani kuninga vastu ja lubasid .
1227. aastal algas sõda Muhu linnuse juures. Allikad näitavad, et konflikt ei olnud plaanitud. Pärast lühikest kokkupõrget .
Valjalas ei toimunud sõda. Kohalikud võtsid uued isandad vastu ja lasid end ristida. Alles siis said uued isandad linna ja linnuse.
1227. aastal palus Lübeck saarlastelt abi Taani kuninga vastu. Saarlased nõustusid aidata. See näitab nende rahvusvahelisi sidemeid.
Pärast sõda jagati Saaremaa maad mitme võimu vahel. 1254. aastal jagati Põhja-Saaremaa ja Lõuna-Hiiumaa. Kohalikud osalesid maade jagamisel.
1241. ja 1255. aasta lepped sätestasid saarlaste õigused. Kohalikud said endiselt oma maad hallata. Kuritegude eest maksid trahve rahas.
13. sajandi lõpus rajasid uued isandad Saaremaale kindlused. Enne seda elasid nad Lihulas ja Haapsalus. Maksud kogusid kohalikud ise.
Piia Sandra Palm ütleb, et saarlased olid ambitsioonikad. Nad testisid pidevalt uute isandate piire. 1230. ja 1260. aastatel olid saarel mässud.
1297. aastal lukustas Saksa ordu 80 saarlast Pöide torni. Teised saarlased palusid abi piiskopilt. Nad ähvardasid leida uue isanda, kui abi ei tule.
Pärisorjus tuli Saaremaale alles 14.-15. sajandil. 19. sajandiki kurdeti, et saarlased põgenevad liiga karmi koormuse eest.
Palm rõhutab, et ristisõjad ei lõpetanud saarlaste vabadust. See oli vaid üks peatükk nende pikas ajaloos.