Ajalooallikad: eesti vallasemade põli oli siiski kibe

Eesti teadlased Andreas Kalkun ja Kersti Lust uurisid . Nad leidsid, et 19. sajandil ei olnud vallasematel kerge. Kirikuraamatute ja kohtudokumentide järgi olid nende lapsed sageli häbiks. Meedias on aga levinud teistsugune arvamus, et eesti külas üksikemasid ei põletatud.

Varasemad uurijad väitsid, et üksikemasid ei põletatud. Kalkun ja Lust aga leidsid, et vallasemade põli oli kibe. Nad uurisid erinevaid allikaid, nagu folkloor, ja . Nende järgi olid vallasemad sageli häbistatud ja nende lapsed nimetati halvustavalt.

Folklooris kutsuti vallasemasid halvustavate nimedega, näiteks "hoor" või "lits". Nende lapsi nimetati " ". Kristlik kultuur mõjutas ka sõnakasutust, kus üksikema lapsi kutsuti " ".

Kirikuväravas pandi vallasemaid häbiposti ja neid peksti. Sellised karistused kaotati 18. sajandil, kuid 20. sajandilki juhtus veel selliseid juhtumeid. Näiteks Kahala külas pidid tüdrukud vallaslastega istuma kirikus ja neile võidi sülitada.

Ka kirjanduses on vallasemate elu kujutatud kurbana. Näiteks Juhan Liivi teoses "Varju" on üksikema traagiline. Samuti kirjeldad Helmi Mäelo oma teostes, kuidas üksikemad ja nende lapsed kannatasid.

Uuring näitas ka, et üksikemadel oli . Nad abiellusid sageli vanade või vaesete meestega. Sellepärast leppisid nad tihti leskede või erusoldatitega. Alles pärast laste surma said nad tihti uue kaasa. Ka vallaslaste olid kehvad kuni 1890. aastateni.

Kokkuvõttes oli üksikemate elu eesti külas väga raske. Nad . Seda kajastavad mitmed ajalooallikad.