Veealused uuringud näitavad laeva nime

Eesti Meremuuseumi teadur Priit Lätti rääkis saates "Terevisioon", et tavaliselt jäävad vrakid lihtsalt punktiks kaardil. Kuid selle vraki puhul oli võimalik sukelduda. Kuigi 66 meetri sügavus on tavasukeldujatele liiga sügav, aitasid Rootsi tehnilised sukeldujad.

Esimesel vaatlusel nähti, et vrakk on . Selle lastiks oli , mis oli tol ajal tavaline. Edasised uuringud andsid teavet laeva võimaliku nime ja päritolu kohta. Lätti ütles: "Praegu julgeme öelda, et laeva nimi võib olla Worde of Devon. See oli Inglise laev, mis uppus 1860. aastal Saaremaa lähedal."

Kuigi uurijad on veel ettevaatlikud, toetab oletust laeva last, konstruktsioon ja detailid. Lätti märkis: "See on tavaline kaubalaev, kuid piltidel on mõned huvitavad tunnused."

Uuringud näitasid, et laev sai tormis kahjustusi, kuid ei uppunud kohe. Laev jäi veepinnale pikaks ajaks. Lätti ütles, et meeskond püüdis laeva vees hoida. "Ilmselt pääsesid kõik kaldale, sest päästetud meeskond jõudis Kuressaarde," ütles ta.

Vraki ümbert ei leitud tüüpilist rusuvälja ega purjevarustust. Lätti lisas: "See laev on tühi. Arvame, et meeskond võttis oma asjad kaasa." Samuti juhtus õnnetus laeva praegusest asukohast eemal. Lätti arvab, et laev triivis pärast kergemaks muutumist ja kere purunemist kaugemale, kus see lõpuks uppus.

Kuigi on suuresti säilinud, on see saanud hilisemate tegevuste käigus kahjustusi. Eriti on purunenud ahtriosa, mis takistab laeva nime tuvastamist. Lisaks on vrakk saanud kahjustada kaasaegse traalpüügi tõttu.

Uurijate jaoks on väljakutseks eristada hukuaegseid ja hilisemaid kahjustusi. Lätti ütles: "Suur töö on aru saada, mis on hukuaegne ja mis on traalimise kahjustus."

Kuigi vraki ülestõstmist ei kavandata, jätkub selle . Teadlased kaaluvad puiduproovide võtmist ja teiste analüüside tegemist. Lätti ütles: "Vrakil on hea seal, kus ta on. Me tahame teda natuke edasi uurida."