Teise mätta otsast: tänapäeva matused

Teise mätta otsast: tänapäeva matused

Eesti inimesed on surmast kaugenenud ja matused on muutunud teenuseks. Siiski on üha rohkem isikupäraseid matuseid.

Marju Kõivupuu ütleb, et . Nõukogude ajal lõppenud religioossete kommetega on . Tarko Tuisk leiab, et .
Tarku Tuisk ütleb, et . Tänapäeval ostavad inimesed teenuseid, sest . Tuisk näeb siin probleemi, kus ühiskond surma ei tunnista.
Meditsiini areng ja peresidemete nõrgenemine on viinud surmast veelgi kaugemale. Eakad ja haiged inimesed viibivad sageli hooldekodudes või haiglates.
Matused ei pruugi enam perekondi kokku tuua. Marju Kõivupuu ütleb, et paljud noored ei ole näinud matuserongkäike.
Inimesed eelistavad üha rohkem elujaatavaid matuseid. Näiteks võib matusel olla tantsija või mängida armastatud muusikat. Leinajad soovivad tähistada lahkunu elu positiivselt.
Marju Kõivupuu ütleb, et klassikaline . Kuid matused on muutumas ja inimesed ei pea olema nii tõsised.
Linnastumine ja kiire elu mõjutavad ka hauahooldust. Keskmiselt käivad eestlased haual vaid korra või kaks aastas.
Inimesed valivad üha rohkem puumatuseid ja mälestusparke. Puu istutamine sümboliseerib looduse eluringi ja ei vaja pidevat hooldust.
Marju Kõivupuu ütleb, et . Praktilised tegevused, nagu lillede kastmine, aitavad lastel mõista elu ja surma.
Tarko Tuisk ja Marju Kõivupuu soovitavad, et . Lapsed õpivad paremini, kui nad saavad osaleda.