Doktoritöö: Eesti hädaabikõnesid venitab tihti tants asukoha ümber

Eesti helistajad on väga koostööaltid. Isegi kui nad tekitavad probleeme, on nad pigem liiga agarad ja lahendus on neil kõne ajal silme ees. Samuti tekib Eesti hädaabikõnedes harva olukordi, kus helistaja tõlgendab küsimust rünnakuna või vestluspartnerid ütlevad teineteisele halvasti.

Kuna tehakse sageli ohtlikus ja pingelises olukorras, võib suhtlusprobleeme ikkagi ette tulla. Iga arusaamatuse tõttu pikale veninud kõne aeglustab abi saabumist. Piret Upser uuris oma doktoritöös, millised ja miks Eesti hädaabikõnedes tekivad. Ta uuris 100 kõnet ja analüüsis 50 kõne põhjal eri tüüpi suhtlusprobleeme.

Eesti inimesed helistavad numbrile 112 kahel põhjusel: nad soovivad abi või infot. Mõnikord muutub abikõne infokõneks, kui leiab, et juhtum ei ole abi väärt. Lisaks leidus 100 kõne seas 13 vestlust, kus helistaja oli võimalikus joobes või vestlus oli muul moel ebaadekvaatse.

Kõnede teemad olid väga laiad. Klassikalised teemad olid , ja . Helistati ka politsei sekkumist vajavate probleemide pärast, näiteks koduvägivalla või ähvardamise tõttu.

Upser leidis, et kõige rohkem probleeme on seotud ega. Näiteks tekkisid arusaamisprobleemid ja . Väga tihti inimesed ei tea, kus nad täpselt on, mis tekitab suuri probleeme.

Upser soovitab helistajatele teada oma asukohta ja tähele panna lähedalasuvaid bussi-, trammi- ja i. Ta rõhutab ka vajadust vastata küsimustele, sest kõik küsimused on esitatud põhjusega. Kõige olulisem on jääda rahulikuks ja teha koostööd.